Deontoloogiline lähenemine
Teooriaid, mis rõhutavad tegude olemust, nimetatakse deontoloogilisteks (kreekakeelsest sõnast „kohustus“).
Nende teooriate järgi on teod oma olemuselt kas õiged või väärad ning inimesed on kohustatud käituma moraalselt õigesti (Bowie ja Schneider, 2011: 49). Tegude õigsuse või vääruse aluseks teatud jooned tegudes endis.
Näiteks sellistes tegudes nagu tõerääkimine ja lubaduste pidamine on midagi õiget isegi siis, kui need võiva kaasa tuua teatud kahju; tegudes nagu valetamine või lubaduste murdmine on midagi väära isegi siis, kui need toovad kaasa häid tagajärgi (Pojman, 2002/2005: 216).
Deontoloogiliste teooriate alla kuuluvad näiteks:
Ärieetika konteksti panduna – kui ettevõttes on aus raamatupidamine tagatud seetõttu, et juhid ei taha vanglasse sattuda, ei ole selle käitumise aluseks moraalne kohustus; kui ausat raamatupidamist praktiseeritakse seetõttu, et juhid usuvad, et kõik ettevõtted peaksid nii toimima (st neil on moraalne kohustus seda teha), läbib see tegevus ja motiiv Kanti kategoorilise imperatiivi testi (Bowie ja Schneider, 2011: 52-53).
Deontoloogilise eetika alla liigituvad ka õiguste ja kohustuste teooriad.
Õiguste lähenemine (The Rights Approach)
Selle lähenemise esindajad väidavad, et eetiline on see tegu, mis parimal viisil kaitseb ja arvestab juhtumisse kaasatud osapoolte moraalseid õigusi. Õiguste lähenemine põhineb eeldusel, et inimväärikus tugineb inimeste õigusele vabalt valida, mida nad oma eluga teevad.
Selle peamise õiguse kõrval eksisteerib veel õigusi, näiteks:
Otsustamaks, kas antud lähenemise alusel on mingi tegu moraalne või mitte, peame me küsima: kas see tegu respekteerib kõigi inimeste moraalseid õigusi?
Teod on väärad sel määral, kuivõrd nad rikuvad inimeste õigusi – mida suurem rikkumine, seda vääram tegu.
Teooriaid, mis rõhutavad tegude olemust, nimetatakse deontoloogilisteks (kreekakeelsest sõnast „kohustus“).
Nende teooriate järgi on teod oma olemuselt kas õiged või väärad ning inimesed on kohustatud käituma moraalselt õigesti (Bowie ja Schneider, 2011: 49). Tegude õigsuse või vääruse aluseks teatud jooned tegudes endis.
Näiteks sellistes tegudes nagu tõerääkimine ja lubaduste pidamine on midagi õiget isegi siis, kui need võiva kaasa tuua teatud kahju; tegudes nagu valetamine või lubaduste murdmine on midagi väära isegi siis, kui need toovad kaasa häid tagajärgi (Pojman, 2002/2005: 216).
Deontoloogiliste teooriate alla kuuluvad näiteks:
- Piibli kümme käsku (2. Mo:20)
- Immanuel Kanti kategoorilise imperatiivi teooria, mille põhiversioon kõlab järgnevalt:
Ärieetika konteksti panduna – kui ettevõttes on aus raamatupidamine tagatud seetõttu, et juhid ei taha vanglasse sattuda, ei ole selle käitumise aluseks moraalne kohustus; kui ausat raamatupidamist praktiseeritakse seetõttu, et juhid usuvad, et kõik ettevõtted peaksid nii toimima (st neil on moraalne kohustus seda teha), läbib see tegevus ja motiiv Kanti kategoorilise imperatiivi testi (Bowie ja Schneider, 2011: 52-53).
Deontoloogilise eetika alla liigituvad ka õiguste ja kohustuste teooriad.
Õiguste lähenemine (The Rights Approach)
Selle lähenemise esindajad väidavad, et eetiline on see tegu, mis parimal viisil kaitseb ja arvestab juhtumisse kaasatud osapoolte moraalseid õigusi. Õiguste lähenemine põhineb eeldusel, et inimväärikus tugineb inimeste õigusele vabalt valida, mida nad oma eluga teevad.
Selle peamise õiguse kõrval eksisteerib veel õigusi, näiteks:
- õigus tõele – meil on õigus saada teada tõde ja olla informeeritud asjadest, mis oluliselt mõjutavad meie elu.
- õigus privaatsusele – meil on oma isiklikus elus õigus teha, uskuda ja öelda mida iganes me valime seni, kui me ei riku teiste inimeset õigusi.
- õigus mitte saada kahjustatud – meil on õigus mitte saada vigastatud või kahjustatud, välja arvatud juhul kui me vabatahtlikult ja teadlikult teeme midagi, mis vääriks karistust või me vabatahtlikult ja teadlikult riskime selliste vigastuste saamisega.
- õigus kokkulepetele – meil on õigus saada lubatut nende poolt, kellega oleme vabatahtlikult sõlminud lepingu või kokkuleppe.
Otsustamaks, kas antud lähenemise alusel on mingi tegu moraalne või mitte, peame me küsima: kas see tegu respekteerib kõigi inimeste moraalseid õigusi?
Teod on väärad sel määral, kuivõrd nad rikuvad inimeste õigusi – mida suurem rikkumine, seda vääram tegu.